Juhan
Riho Sibul
laul, kitarr
Jaak Sooäär
kitarr
Henno Kelp
bass
Andrus Lillepea
trummid
“Juba Juhani esimesed minutid mõjusid hoopis vastupidiselt kardetule. Jah, toon on kohati sünge, Sibula hääl hauatagune, nagu tavaliselt, aga seejuures veenev. Olen kuulnud Juhanit võrreldavat Kosmikutega. Vokaali maneeris on natuke sarnasusi, tõepoolest, aga Sibula laulus puudub see poos, mis Kosmikute puhul alati häirinud on. Sooääre seaded on kvaliteedimärgiga, nagu ikka, aga pakuvad ka üllatusi. Kohati lajatatakse rokk põhja, trummid raiuvad ja kitarrid pannakse vinguma, nagu tuul Peipsi rannal. Tegijad põhjendavad metal-meeleolusid asjaoluga, et nende nägemuses Liivi luuletused ei ole vaiksed ja hardad, vaid nõuavad valjemat häält ka. Igatahes – rockivõtmes Liiv on ootamatu, aga vägagi asjakohane. Näiteks „Ma kõndisin metsa poole“ ja eriti „Kalevi une“ psühhedeelsed instrumentaalosad mõjuvad värskelt ja usutavalt. Üheksanda loo, „Kuusekse“, naivistlik tekst ja loo teises pooles ootamatult soojalt saundiv kidrasoolo kummutavad viimasegi hirmuraasu millegi erakordselt depressiivse või masendava ees.
See plaat võiks vabalt kooliprogrammis kirjanduse tundides abivahendina kasutuses olla. Kui paberilt loetud read sügisest peipsiäärt silme ette ei too, siis Juhan teeb seda kindlasti.”Erkki Pruul, kultuur.err.ee, 16.01.2014